Kõrgetele lumehangedele vastukaaluks lisan veel mõned pildid hilissügisest.
Tihti jääb märkamata, et kallite välismaiste ökosaaduste ja toodete haibi kõrval on alati olemas olnud kodumaine potipõllundus. Enne ja ka pärast igavesti säilivate saksa keekside vaimustust on eestlased tarbinud ju teglikult kõige puhtamaid ökosaadusi, milleni ükski võõramaine küündida suudaks. Memmed-taadid, vanaemad-vanaisad, emad-isad kellel vähegi on olnud lapikest maad, harjumust ja vajadust kätt mulda pista teavad, et oma aias või kasvuhoones sirgunud tomatil, kurgil, kartulil, kõrvitsal, porgandil, peedil, isepressitud õunamahlal ja vaaritatud ploomikompotil on hoopis teine, ehe mekk. Mis saab olla veel rohkem öko kui kodumaa parimate neljajalgsete sõnnikuga vürtsitatud mullas keemiliste väetiste ja kahjurimürkideta kasvanud juur- ja köögivili? Võib tunduda, et pole vahet aga kui südatalvel on laual kollase, tihke ja eheda kartuli asemel sinise varjundiga vesine ja pudruks lagunenud maitsetu mass..
Majanduskriisil on (oli) tegelikult päris mitmeid positiivseid kaasnähte. Inimeste jalatallad puutuvad taas maad ja pöördutakse üha enam tagasi pärisväärtuste juurde. Küll on selleks võibolla sundimas majanduslik hoob mitte otsene soov, aga siiski. Väärtus on see kui tuttavalt väikekalurilt saab omapüütud, oma kätega valmistatud potikese värsket vürtsikilu kodusele leivale mitte ekskusiivses restoranis valgete kinnastega lauale asetatud värskelt soolatud kurgi želee, kartuli-porrukoogi, kange „Põltsamaa“ sinepi vahu ja mädarõikakreemiga. Võite mind nimetada tagurlikuks, kuid see teine variant on küll tihti tore kogeda aga sisult siiski võlts ja punnitatud.
Linnainimestena ja praegu kõrvaltvaatajana, on mul mõnikord väike hirm, kas potipõllundus või üldse laiemalt isetegemise-olemise-mõtlemise kunst saab sellisel kujul järgnevatele põlvedele edasi antud või saab meiegi ühiskonnast hiigeltootjatelt abitust õppinud käpiknukk.
Hmm.. huvitav küll kuidas lihtsatest sügispiltide näitamisest sai hoopis põllumajandus- ja (ime)väiketootjateteemaline manifest?
Tervitused kõigile, kes ise kasvatavad, seda tarbivad ja ka teistele jagavad. Saagu teid palju. Piltidel assisteerisime natuke potipõllunduse protsesse.
Despite snowfall outside at the moment, I show some late autumn photos which I took just for fun in taking part of the process of picking vegatables, apples and pressing apple juice for winter storage.
In Estonian language I forgot myself arguing about eco-agricultural issue and the old new values what economic crisis has given us. We relize that many Estonians have had the habit and need to grow vegetables of their own for generations. Even in the smallest garden they have had some tomatoes, tomatoes, cucumber, potatoes, pumpkins, carrots etc. growing and they are all grown without help of any chemical fertilizers and pesticides.
This is the best eco-food you couldn’t get from any store, isn’t it?
So we should keep this tradition alive, support people who do that and not to overrate foreign eco-products. We have already all that right here, growing in our land. If not in your land, go to your neighbour and do barter. Fortunately, economic crisis has its’ bright side – people are turning back to the real values in which has also big part of the D-I-Y thing (do it yourself). I’m from the city-generation and I’m not helping much, but I really hope that we could pass on the will not to become helplessness infant of the big (food) corporations which feed you with toxicant by one hand and give “solution” by medicaments by other hand.