Gerry Sulp Photography

Viimasel ajal on blogis olnud üsna vaikne kuna sellesse perioodi langevad minu jaoks igal aastal fotondusega tegelemiseks mitmed ebasoodsad tegurid nagu üldine pimedus ja ajanappus ning sel korral ka planeerimatud takistused, mis tähelepanu mujal hoidsid. Sellest hoolimata on see väike järelemõtlemise aeg päris positiivselt mõjunud jõudmaks äratundmise järgmisele tasemele mis on see mis mulle pildi tegemise juures meeldib ja mis on minule iseloomulik järeltöötluse käekiri. Katsetasin, mõtlesin, vaatasin.. vaatasin uuesti, mõtlesin ja jälle katsetasin.

Esiteks, kuidas ma üldse süvendatult järeltöötluse stiili arendamise teemani jõudsin oli tõsiasi, et peaaegu iga kord kui ma üritasin fotost must-valget versiooni luua ei leidnud ma kuidagi kõige paremat “retsepti” millega ma ise rahul oleks olnud. Pidev katsetamine erinevate versioonidega ajas lõpuks mu õlal istuva nähtamatu korraarmastaja pea päris sassi teadmata ise ka mida ma lõpuks saavutada tahan. Lõputu otsimine ajas mind hulluks. Ja on sobiv siinkohal öelda, et meeldiva must-valge konversiooni otsimine on ilmselt teema, millele olen üldse kõige rohkem aega kulutanud..

Julgen öelda, et ma ei ole väga kontrastsete fotode fänn. Mitte just üldse mitte, aga on vist harva kui nad mu silma katki ei lõika. Selle arusaamiseni jõudsin lõpuks ilmselt pideva fotoalase silmaringi laienemise ja aja jooksul toimunud otsingurännakute tulemusena, mille jooksul olen vaadanud, ma ei liialda, kümneid (võibolla isegi sadu) tuhandeid väga heade ja ka halbade, väga kuulsate ja ka täiesti tundmatute fotograafide töid, kunstiteoseid ja suvalisi klõpse. Vältides suurt kontrastsust oma fotodel hakkasid must-valged minu jaoks taas jutustama. Rohkem kui varem.

Kõige sellega kaasnevalt tundub mulle, et mu järeltöötlusstiil hakkab üha rohkem nihkuma kuhugi, mida saaks kirjeldada järgnevate omadustega: madal kontrastsus, vähendatud värvide intensiivsus, pastelsus, kerge retrohõng ja aimatav müra/tera must-valgel. See omakorda seondub minu jaoks hästi fotoreportaaži, fotožurnalismiga või dokumentalistikaga, nimetage kuidas tahate. See on mingi fotojada, mille eesmärk on anda edasi sündmust ja selle meeleolu fotojutustuse kujul ning kirjeldatud järeltöötlusstiil haakub selle žanriga minu arvates päris hästi. Nn. fotoreportaaži käigus on mul mõned korrad välja löönud ka üks naljakas kiiks. Fokusseerin nimelt nö. arvatavast pildistatavast inimesest mööda mõnele muule objektile tagaplaanil teades seejuures, et inimene ise arvab, et ma pildistan eelkõike teda. Ma ristisin selle võtte enda terminites provokatsiooniks ja ma ei oska veel täpselt sõnastada mis selles üldse köitvat on, aga see meeldib mulle millegipärast. Ainult väikeses doseeringus muidugi.

Järgnevalt valik katsetusi. Ja kui viitsite andke teada kuidas paistab.

 

Recently, the blog has been pretty quiet but I have good explanation why this happened. First of all, this period of a year is always quite busy on my daytime work but I also suffered beacuse of some extraordinary factors that kept my attetion away from photography. Despite of all that I had many hours spent with my photos and re-defining my photographic style. Well, I think late nights during these two months has been quality spent time for answering question which is my style and what I like in it.

Every time I tried to create decent B&W conversion in post-processing I ended up with result I was’t 100 per cent pleased. They were OK but still there was something missing for me. With every shoot I started again form zero and the endless searching process of decent B&W recipe drove me crazy. This was the starting point of re-evaluating my post-processing workflow during this period.

Today I would say that I’m not a very big fan of contrasty photos. High contrast is no not always, but I guess they very often cut my eye. This perception came to the end apparently by continuously broading my photographic horizon and journey with looking at dozens (maybe even hundreds) thousands of photos from very good and the bad, very famous and also completely unknown photographers, works of art and random snapshots. Avoiding high contrast in B&W conversion on my photos gave me result that speeks to me again. More than ever before.

I got some answers for myself and I belive my post-processing would time to time be shifted from somewhere, which could be characterized by the following: low contrast, reduced saturation, pastel, smells of retro and light grain on B&W. Also what concerns shooting style, I am now looking more into photojournalistic style as a story teller and for that style fits described post-processing very well in my opinion. There is a funny part too – sometimes, rarely I wittingly do not focus on the objects that think I am shooting them. Instead of that, I focus on some interesting objects on the backround leaving ‘main’ objects out of focus. I started to call it provocation in my terms and I couldn’t formulate yet what is so interesting in it but wierd thing is I like it somehow. Only with a small dosage of course.

Selection of recent shots in terms of my re-defined style. And let me know how it looks.